Puuvill

Print

Puuvill on janune taim
Mitmetes riikides, kus puuvilla kasvatatakse, kannatavad inimesed veepuuduse käes. Suure osa veevarudest võtab ära just puuvillakasvatus. Selline riik on näiteks Usbekistan, mis on üks maailma suurimaid puuvillaeksportijaid.
Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid praeguseks on see kunstniisutamise tõttu kaotanud üle 90% oma veemahust. Mere kuivamise järel on alles hiiglaslikud pragunenud soolatasandikud, kus möllavad tolmutormid.

Kui palju vett puuvill vajab?
Kilogrammi puuvilla kasvatamiseks joob puuvillapõõsas meeleldi 10 000 liitrit vett.
Keskmine T-särk kaalub 150–200 grammi, seega kulub vastava koguse puuvilla kasvatamiseks keskmiselt 1500–2000 liitrit vett. Kui puuvilla kasvatatakse tugeva niisutusega aladel, kulub särgi kohta kuni 5800 liitrit vett.

Rohkelt kemikaale
Lisaks suurele veekulule kasutatakse istandustes ohtralt väetisi, putukatõrje- ja taimekaitsevahendeid. Maailmaturul on puuvill selles mõttes esirinnas: 24% putukatõrjevahendeid ja 10% taimekaitsevahendeid kulub puuvillaistandustes. Laialdane väetiste ja pestitsiidide kasutus mõjutab aga lisaks keskkonnale tervikuna ka inimesi, kes ohtlike kemikaalidega kokku puutuvad.

Sotsiaalne mõju
Keskkonda ja tervist kahjustavatel puuvillaistandustel on ka sotsiaalne mõju. Puuvillakasvatuses kasutatakse sageli lapstööjõudu, mis annab tööandjatele võimaluse hoida palku äärmiselt madalal. Vaata Usbekistani puuvillakorjajatest filmi White Gold – The True Cost of Cotton.

Puuvill ei ole ainus keskkonna koormaja
Lisaks puuvillale kurnavad keskkonda ka teised tekstiiltoorained. Näiteks kasutatakse polüestri valmistamiseks naftat. Nafta on taastumatu maavara, mistõttu sellest rõivaste ning muude olmeesemete, nagu plastpudelite, kilekottide, mänguasjade ja tehnika valmistamine ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Oska näha suuremat pilti!
Kaasaegne maailm on niivõrd põimunud, et kriis ühes maailma piirkonnas mõjutab paratamatult kõiki maakera elanikke. Võimetus end ära toita, kuna põllud ei kanna vilja või kalad on mürgised, mõjutab ka rikkamaid riike, kes on võtnud endale kohustuse vaesemaid riike abistada. Ja keskkonnaprobleemid ei pea riigipiiridest sugugi kinni. Indiaani vanasõna ütleb, et alles siis, kui viimane puu on surnud, viimane jõgi mürgitatud ning viimane kala püütud, mõistame, et me ei saa raha süüa.

Loe lisaks